Naistepäeval mõtlen armastusest.

Naistepäeval mõtlen armastusest. 

Kas armastus on naiselik?
Armastus on hellus ja hoolivus?
Samas, mehedki ju armastavad. Tean. Näinud.
Nagu yin jag yang – igaühes leidub mõlemat poolt.

Sõja ajal on teistmoodi armastada,
öelda: ”Ma armastan sind”
See tundub olulisem

See loob lootust

Armastus on ühtekuuluvustunne, 

Armastus on empaatia.

 
Öelda nii oma mehele, kes stressist kookus,
kuigi turvaliselt kodus ja tööl ja ühiskonnas
oma arvamust avaldamas ja
oma teadmisi jagamas ja
abiplaane välja haudumas.

Öelda nii oma lastele, kes hommikuti ei taha ärgata.
Ja iga rõõmsama sõnumi peale pettuvad,
et see sõnum polnud: ”Sõda on läbi”.

Söögilauale unustatud mustad sokid ei ärrita enam
sama moodi.
Lauamänge võin mängida,

raamatut ette lugeda
lõputult. Väsimata. 
Pahurdamise peale ei ärritu,
sest rahulikuks jääda on lihtsam.
Ärrituda tundub mõttetu
nende triviaalsete asjade peale.

Ärritus on üldse kuhugi tunnetevaka põhja ära kadunud. 

Ei mäletagi enam, mis see oli..

Sest on armastus.

Ja olulisim: armastus on mõtetes
Paljudes mõtetes. 

Kõigis mõtetes
Igas mõttes
Sugulastele
Sõpradele
Sõjasangaritele

Tahtmatult sõtta sattunuile  

Lastele, kes põgenevad kodust,
hea kui ema, vanaemagi kaasa saavad

Vanuritele, kelle kauaaegsed kodud lagunevad...

Nimekiri on pikk.

Ja isegi sellele kurjusehällile mõeldes

saates temalegi armastust,

Kuigi ega loota pole, et ta endas naiselikkust leiaks,

naiste päeval või mõnel muulgi päeval,

armastust leiaks.

Armastusele armastusega vastaks..  

Selline lootus on naiivne. 

Aga 

Ikkagi 

mõtetes saadan armastust

Sest sõja ajal on teistmoodi armastada. 

Armastus loob lootust.