Me ei uskunud
Aga sa ikkagi oled seal
Sa lamad seal
Kirstus

Su kirstu kõrval seisab su pere,
Vanad ja noored
Mõned liigagi noored
Lisaks kulmukaarele
Ja ninajoonele
On ka see neil viimastel ühine sinuga
Te olete selleks liiga noored

Ka meie seisame
Klimp kurgus ja silmad vesised
Mõtteteravus vajunud
halli uttu.

Me keegi ei usu,
Et sa nüüd kohe ei nihuta end
Ei keera end ringi
Sest kõhuli on ju mugavam
Magada
Või ei ärka, ei tõuse
Ja ei hakka sebima
Ei saada enam
Neid reede südaöiseid kirju
Põhisisuga: KIIRE

Aga sa ei hakka
Me ju teame seda
Kuigi ei taha
Uskuda

Nii me seisame
Ja otsime tuge
Vaatame läbi udu
Kuid südames on tänu
Et tulid
Olid
Inspireerisid
Õpetasid oma olekuga
Mõjutasid
Kasutasid
Ja andsid edasi ning tagasi
Intensiivselt
Ja ülevoolavalt
Ikka hingega kohal

Sina läksid aga meie jääme
Silmades kurbus hajub aeglaselt
Ja ebaühtlase kiirusega
Kuid siiski
Kui laulame su sõnu
Ja vaatame üksteisele silma
Ja südamesse
Ja homsesse
Mis tuleb ja tervitab
Ja kutsub edasi

Jäävad su naerulohud
Su pere naerulohkudeks
Su peopesad
Teistele pidulistele
Su mälestus
Meile kõigile

Oli au